Kahjurid


Prussakad: Paljudes majapidamistes on levinud prussakad, kes valmistavad pidevalt probleeme. Prussakad söövad kõike, mis on orgaaniline. Kui neil on läheduses toitu ja vett, saavad nad hakkama pikka aega, ilma et peaksid ühest kindlast kohast lahkuma. Väikesed prussakad (nümfid) söövad sageli üksteise väljaheiteid. Täiskasvanud prussakad söövad munakapslite ja kehaosade tükke ning isegi munast koorumata järeltulijaid. Neile piisab toiduks majapidamistes leiduvast leivapurust, mahakukkunud tükikestest ja kehvasti suletud söögi- või joogianumatest. Prussakad kannavad endaga kaasas mitmesuguseid haigusttekitavaid baktereid ja muid organisme. Kui prussakad roomavad ja roojavad toidu, nõude ja köögiriistade peal, võivad need saastuda patogeenide, prussakate väljaheidete ja süljega. Kõige tavalisemaks levitatavaks bakteriks on Salmonella, mis võib põhjustada toidumürgitust, kõhulahtisust ning teisi mao- ja soolehaigusi. Prussakad kujutavad endast laste allergiate ja allergilise astma peamist allikat. Allergiline reaktsioon prussakatele võib hõlmata nahaärritust, silmade vesisust, aevastamist ja astmat.
Ennetus: Kõrvaldage juurdepääs toidule ja niiskusele. Tühjendage sageli prügikasti. Peske ja kuivatage nõud nii kiiresti kui võimalik. Visake ära vanad karbid ja ajalehed. Hoidke köögi põrand, lauad ja kapid puhtana. Puhastage ja imege korrapäraselt tolmu pliidi, mikrolaineahju, rösteri ja külmkapi tagant. Pühkige köögiseadmetelt ära neile kukkunud toidujäägid. Ärge lubage lastel süüa mujal kui köögis. Säilitage toitu suletud plastikust anumates. Prussakate ligipääsu piiramiseks sulgege praod vundamendis ja välisseintes; hoolitsege torustiku eest; hoidke ventilatsioon töökorras; kasutage püüniseid kahjurite elupaikade kindlakstegemiseks ja kontrollimiseks.

Sipelgad:
Sipelgad on paljude väikeelamute ja ka korruselamute aastaringseks nuhtluseks.
Levinumad liigid : mullamurelased, hobusipelgad, vaaraosipelgad ja punased kodusipelgad
Mullamurelane võib tülitada aastaringselt Mullamurelane on kõige tavalisemaks siseruumides esinevaks liigiks. Tavaliselt asub nende pesa väljas: rohumätastes, lillepeenardes, plaatide, kivide ja lauamaterjali all või maja sokli ääres. Sisse tungivad nad kevadel ja suvel toidu otsimise eesmärgil. Punased kodusipelgad on meile sisse toodud troopilistest maadest ja on meie kontinendil väga hästi kohanenud. Punased kodusipelgad (just peamiselt see liik pesitseb inimeste elamistes) söövad praktiliselt kõiki toiduaineid s.h. liha, kala, suhkrut, tungivad takistamatult kõikidesse eluruumidesse, varjuvad raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse: liistude alla, viimistlusplaatide alla, põranda alla, pragudesse, aknalaudade alla. Kuid kõige ohtlikum on see, et nad kannavad edasi mikroobe – erinevate haiguste (isegi katku) tekitajaid, parasiitide mune ning on faktiliselt infektsioonide edasikandjateks. Nad tungivad voodiriietesse, kappidesse, nõudesse, häirivad inimesi, eriti väikeseid lapsi ja haigeid.
Vaaraosipelgad elavad ainult siseruumides Lõunamaadest meile toodud vaaraosipelgad vajavad elamiseks püsivat, üsna sooja (üle 18 °C) temperatuuri ja niiskust. Saada peab olema ka toitu ja vett. Nende asurkond koosneb pesast ja isegi mitmest kaugemast pesast. Väikesed täidismaterjali ja pragudesse rajatud pesad asuvad tavaliselt mingi soojaallika (ahju, keskkütte katla, soojatoru, radiaatori) läheduses.
Hobusipelgas närib oma pesa maja konstruktsioonidesse Looduses elavad hobusipelgad rajavad oma pesa tavaliselt elava haavapuu tüvesse. Nad võivad närida pesa ka maja puitkonstruktsiooni, nagu näiteks seinataladesse või põrandasse. Pesa suurus piirdub tavaliselt paari meetriga talast, kuid uuristatud pesakäigud on väga ohtlikud, kui nad asuvad hoone vastupidavuse seisukohast olulises kohtades. Siseruumidesse satub hobusipelgas enamasti juhuslikult. Nende kihamine maja sees on sama häiriv, kui sipelgate poolt tekitatavad krabinad maja konstruktsioonides.

Kirbud:
Kõik kirbud on imetajate ja lindude ektoparasiidid. Valmikute toiduks on peremeeste veri, mille saamiseks kirbud tema naha läbi hammustavad ja siis tekkinud augu kaudu imevad. Kirpude külgedelt lamenenud keha võimaldab neil osavalt peremehe karvade või sulgede vahel liikuda. Tavaliselt eelistavad kirbud mingit kindlat linnu- või loomaliiki, kuid kui õiget peremeest pole parasjagu leida, võivad nad imeda ka teiste loomade verd. Näiteks ründavad inimest sageli kassikirp ja koerakirp . Inimesekirp on seoses keskküttega majade kasutuselevõtuga hoopis harvemini esinev ja kantud punasesse raamatusse. Kirbud võivad pikka aega nälgida, peaaegu aasta. Kui kirpe hoiti vaid detriidiga täidetud ruumis, kus neil polnud võimalust verd imeda, pidasid nad vastu poolteist aastat. Hüppevõime on eri liikidel erinevalt arenenud. Sellistel kirpudel, kelle peremeheks on aktiivselt ringi liikuvad, kindla pesakohata loomad nagu näiteks koerad ja kassid, on hüppevõime väga hea, sellal kui lindude ja urgudes elavate näriliste parasiidid hüppavad tunduvalt kehvemini, kuna peremeheni jõudmine on siin palju kindlamini tagatud. Selle tõttu, et kirbud võivad minna ühelt loomaliigilt teisele, võivad nad olla väga ohtlikud haiguste edasikandjatena. Kõige tuntum on muidugi katku ülekandmine selle looduslikest reservuaaridest näriliste seas inimestele, aegade jooksul on selle tagajärjel hukkunud kümneid miljoneid inimesi.

Rotid:
Rändrott ehk võhr pärineb Hiinast, kust ta on levinud üle kogu maailma. Ka Eestis on rändrott laialt levinud, rohkemgi kui kodurott. Rändrott jõudis Eesti aladele eelmise sajandi keskpaigas. Pärast seda on ta koduroti välja tõrjunud ja muutunud ise tavalisemaks liigiks. Eristada ei ole tavaliselt neid kahte liiki just kerge.
Kodurott on tavaliselt tumedam ja tal on pikemad kõrvad ja saba kui rändrotil. Ka iseloom on neil erinev. Kui kodurott on rahuliku loomuga ja taimtoitu eelistav, siis rändrott on agressiivne, eelistab süüa liha. Kui aga liha parajasti pole, siis ei ütle ta ka taimtoidust ära. Söövad nad üldiselt kõike, millest jõud üle käib. Vajaduse korral murtakse ka nõrgem liigikaaslane maha ja süüakse ära. Rändrotid elavad keldrites, pööningutel ja mujal, eelistatult inimese toiduvarude läheduses. Rändrotid poegivad aastaringselt. Tiinus kestab umbes kolm nädalat, mille järel sünnib tavaliselt 6…8 poega. Vastsündinud pojad on paljad ja pimedad. Nägema hakkavad nad kahe nädala vanuselt. Piima imevad kolm nädalat. Suguküpseks saavad noored rotid kahe kuu vanuselt. Rändrott elab keskmiselt 3 aastat. Inimese jaoks on rotid kahjulikud, kuna nad närivad oma pidevalt kasvavate hammaste kulutamiseks palju. Samuti rikuvad nad toiduaineid ja kannavad edasi haigusi. Võrreldes kodurotiga on rändroti poolt inimestele põhjustatud kahju väga suur. Rotte hävitatakse küll kõikvõimalike meetoditega aga suure kohanemisvõimega liikidena ei ole siiani need meetodid veel eriti suurt tulu toonud.

Hiired:
Koduhiir on üleni hallika värvusega, mõnikord kollaka või pruunika varjundiga. Kõht on hele- või kollakashall. Selgelt äratuntav on ta nn. “hiirelõhna” tõttu, mida eritavad muskusnäärmed. Nagu öeldud, elab koduhiir peamiselt elamutes – sahvrites, aitades, keldrites ja muudes panipaikades. Ainult suvel võib teda kohata ka asulate läheduses – aedades, põldudel ja võsades, kus ta kaevab lühikesi ja lihtsa ehitusega urge. Koduhiirt iseloomustab ülisuur sigivus – soodsates tingimustes, näiteks majades, kus on parajalt soe ja toitu külluses, võib emahiir ilmale tuua kuni 8 pesakonda poegi aastas. Looduses sigib ta vaid suvekuudel, aprillist oktoobrini ja siis on pesakondade arv 2…3. Iga kord sünnitab ta 3…8 poega, kuid on teateid ka 21-liikmelisest järglaskonnast. Hiirepojad on sündides paljad ja väga abitud ning kaaluvad alla 1 g. Nende silmad lähevad lahti 12…15 elupäeval ning selleks ajaks on nad juba ka karvadega kaetud. Poegi toidetakse piimaga umbes 18 päeva ning noored saavad suguküpseks vähem kui 2 kuu vanuselt. Koduhiire elu on täis ohte: lisaks inimese seatud lõksudele ja kassidele, on nende looduslikeks vaenlasteks väikesed kärplased, rebased ning ka röövlinnud. Sellepärast on ka hiirte eluiga lühike – tihti on see vaid 3 kuud, igal juhul mitte üle 2 aasta. Inimene peab koduhiirt peamiselt vaid kahjuriks, kes reostab ja hävitab toidu- ja muid varusid